Loe päevikut

Ma olen vist lapsest saati olnud negatiivsete omadustega. Mäletan, et kord pidime ühe loo põhjal joonistama ja mina joonistasin tegelase, kellel oli jalg kipsis, kuna ta oli kõrgelt alla kukkunud. Ja siis ma muidugi mõtlesin, et mis tunne oleks ise alla kukkuda kõrgest trepist.

Kui ma veidi vanemaks sain ja esimesed väiksed armumised läbi elasin, hakkasin ma, nagu öeldakse, emotsema.
Kriipisin oma käsivart. Ma ei tahtnud just oma veene läbi lõigata, kuigi samas tahtsin ka. Ja samas oli nii suur soov end ära hävitada, kui mu „väljavalitu“ mind tähele ei pannud. Ja samuti ka teine. Ja kolmas…

Kõige ebameeldivam olukord leidis aset paar aastat tagasi kui järjekordne isik mu kõrvale lükkas. See oli koolipäev ja ma poolest päevast läksin koju. Otsisin kodus kõikvõimalikud tabletid välja ja neelasin alla… Midagi ei juhtunud. Pool õhtut käisin vaid peavaluga ringi.

Ja ühe teise pärast olen ma käinud ning korjanud piibelehe marju. Enne seda tegin ma nii-öelda taustauuringut: otsisin välja, mis häda need marjad tekitavad. Mõtlesin, millal oleks kõige parem need marjad ära süüa. Aga selleni ma isegi ei jõudnud. Õnneks.