Loe päevikut

Ma olen vahel mõelnud kas ma olen alati selline olnud, ei teagi milline: teistest eemale hoidev, kurvem, lihtsalt selline.
Mul oli varem oma toas tapeet kus peal olid dalmaatsia koerad, sellest 101 dalmaatsia koera multika põhimõttest. Need koerad olid naljakad ja naeratavad, suud õieli. Ma vaatasin neid tihti oma voodist, lugesin kokku palju erinevad neid seal on ja uurisin neid, igal hommikul vaatasin kuidas nad naeratavad. Aga ühel hommikul nad enam mulle ei naeratanud, nii mulle vähemalt tundus, neil olid suud siiski õieli, aga see tundus võlts, ma ei uskunud enam nende naeratusse. Arvatavasti oli midagi minus muutunud, otsisin ikka nende naeratusi igal hommikul, vahel harva tundnus et see oli tõsi, et nad jälle naeravad aga seda oli harva.
Ma mõtlen kas ma olen kunagi olnud päriselt õnnelik, lapsena ehk, siis on ju kerge õnnelik olla tühiste asjade pärast. Ma olen oma emalt juba väga noorena hakanud küsima kas ma olen tema laps. Mis pagana küsimus, idiootne. Aga ma ei tunne nii, et oleks.
Lasteaias olin ma rohkem suhtleja, sõbralikum, avatum. Ei tea kas midagi siis muutus, võibolla polnud ma sealgi "normaalsem".

Milleks üldse püüda olla õnnelik? Teiste pärast? Enda pärast?
Teistel on parem minuta, ennast ma ei armasta, on ette tulnud õhtuid kus ma nutan peegli ees ennast vaadates ja vihates, püüdes ennast kägistada, sikutan juukseid peas nii kõvasti, et kaob igasugune valu tunne, enamus õhtuid ma siiski ei vaata peeglisse, et mitte seda enam teha. Ma ei tahagi ennast armastada, milleks see. Ausalt öeldes ma ootan tagasi valu, siis oleks kõik lihtsam, selgem. Ma teaks mida ma tunnen. Enam ma ei püüaks elada ja püsti seista, laseks lihtsalt kõigel halval võimust võtta ja teeks seda mille vastu eelmine kord nii võitlesin, enesetapu.
Ma ei tea enam mis minuga toimub, see pole ju loogiline, et mul midagi depreka sarnast taas on, minul lihtsalt ei ole midagi, ei tule midagi, ei head ega halba. Olen hakanud kahtlema ka selles kas mul üldse kunagi deprekas oli. Nii kui nii mõtles selle mu loll pea välja, kõik olen ma ise endale ette kujutanud, lõpuks ka selle hiiglama suure valu, ja kunagi võimatult hea sõpruse tunde.
Vahel ma kardan, et ma ei saaks aru kui ma taas omadega kokku hakkaksin jooksma, need mõtted pole absoluutselt õiged aga ma usun neisse taas. Kardan, et kaotan taas piiri õigete ja valede mõtete vahel, nende mis deprekas tekitab või peale surub, aga ma tõesti taas usun kui halb ma olen või kui nõme see kõik üldse on.
Vahet pole mis ma ütlen või teen, kõik läheb alati samamoodi edasi: aeglaselt, valesti, nii nagu määratud.