Loe päevikut

Muutused, muutused

Päeviku lehekülg "Mis edasi saab?"
Autor: mindeihuvita 27. juuli 2010. a. 00:42

Ma ei tea miks ma siia isegi kirjutan, tegelt on ju kõik nüüd korras, või noh enam vähem. Ei tahakski oma mõtteid jagada samas.
Täna hakkasin jälle mõtlema, et milleks on maailmas olemas õnn, milleks kogu see maailm üldse.
Käisin täna paari "sõbraga" ujumas, oli ... tore, vist. Ma pole kunagi tundnud ennast "sõpradega" hästi või õnnelikult, aga usun, et peaks, vähemalt võiks. Ma naeran ja naeratan, aga tundub et see tuleb harjumusest seda teha, et nii peab, see on ju normaalne et nii tehakse. Ma ei tunne endas mingit rõõmu ega õnne, varem oli alati nii et kui ma kellegagi koos olin siis pärast oli parem kui lahku läksime, ma mõtlesin sõpradega koos olemist, siis ma tundsin nagu ei peaks enam teesklema, nagu poleks olnud sellest mingit kasu, ma ei tundnud rõõmu, ei teinud ka "sõpru" õnnelikuks, milleks see teesklus siis. Mul oli telefon alati hääletu peal, sest ma kartsin, et kui keegi kuuleb, et helistadakse siis ma pean ju vastu võtma, mitte et mul oleks oma valik. Tavaliselt ma ei võtnudki vastu, ma vist kartsin rääkida, pole ju millestki midagi rääkida. Sõnumeid ma võisin saata, see ei häirinud. Ma mõtlesin tihti välja tegevusi mida mul vaja teha, et mitte kellegagi kusagile minna või kohtuda, aga miks.
See kõik varem tähendas enne depressiooni, enam ma ei teagi kuidas asi on. Ma tunnen, et olen nii muutunud, igat pidi. Ma siiani pelgan natukene seda, aga mitte enam nii hullult.
Ema ütleb, et ma kardan inimesi, ja mulle tundnub et tal on õigus. Muidugi ta ei tea et ma ei taha kõnedele vastata ja nii edasi, aga ta näeb ju mind muidu.
Ma kardan vist, et mind nähakse sellisena nagu ma olen, mitte midagi väärt, ja kole ja nii edasi.
Ei tea palju ma muutunud ikka olen, eks näen kui kool hakkab. Olen mõelnud kas eirata pigem inimesi või vastupidi, ma ei suuda ju midagi tegelikult muuta. Ma võin tunduda endale uuena aga pole seda tegelikult, sama "vanahea" Mina.

Kommentaarid teistelt kasutajatelt

Tean, olen ka sama läbi elanud ja tihti ka praegugi. Sama vanalt tundsin ka nii, lootusetult, elutempo oli kiire ja ei osanud aega maha võtta ega tegeleda nende tunnetega. Sotsiaalfoobiaks kutsutakse seda ma arvan, ma lähen septembrist sotsiaalfoobikute grupitereaapiasse, loodan sealt abi saada, liiga kaua on see kestnud, aeg peab olema muutusteks, sul ka. Elu on enam väärt kui mingist foobiast tulevnev apaatia. Rannas võrkpalli mängimine lööb mul silma särama, väga meeldib see tegevus, andis nagu motivatsiooni mujal ka elu käima saada.

Autor: Tons, 27. juuli 2010. a. 18:26

Sa usud siis, et mul võib olla sotsiaalfoobia?
Mina küll ei usu. Kui endale ette lugeda kõike mida ma olen tundnud ja imelikuks lõpuks pidanud tuleb välja et ma olen absoluutselt imelik. Mul on olnud ärevushäire, paanikahood, depressioon, mingid sundmõtted varastamisest nagu oleks kleptomaania aga seda olnud harva ja viimati oli kahe poole aasta eest, siis veel nagu obsessiiv-kompulsiivhäire kellavaatamisega umbes poolaastat kuni aasta ja paar aastat vähemalt juhtmete kontrollimisega.
See kõik on olnud ainult minu arvamus, ma pole millegi kohta kinnitust saanud, võimatu ju, et ühel inimesel kõik see. Ometi netist lugedes vastab see tõele. Ma olen alati soovinud olla teistsugune, erinev teistes, ma pole kunagi tundnu et kuuluksin kuhugi.
Ma lihtsalt ei usu, et mul võiks midagi iialgi olnud viga olla, nii kui nii olen kõik välja mõelnud, nagu ka kõik tunded, nii õnne kui valu.
Ma ei usu, et ma võiksin midagi olla.

Autor: mindeihuvita, 27. juuli 2010. a. 23:17

Sa usud siis, et mul võib olla sotsiaalfoobia?
Mina küll ei usu. Kui endale ette lugeda kõike mida ma olen tundnud ja imelikuks lõpuks pidanud tuleb välja et ma olen absoluutselt imelik. Mul on olnud ärevushäire, paanikahood, depressioon, mingid sundmõtted varastamisest nagu oleks kleptomaania aga seda olnud harva ja viimati oli kahe poole aasta eest, siis veel nagu obsessiiv-kompulsiivhäire kellavaatamisega umbes poolaastat kuni aasta ja paar aastat vähemalt juhtmete kontrollimisega.
See kõik on olnud ainult minu arvamus, ma pole millegi kohta kinnitust saanud, võimatu ju, et ühel inimesel kõik see. Ometi netist lugedes vastab see tõele. Ma olen alati soovinud olla teistsugune, erinev teistes, ma pole kunagi tundnu et kuuluksin kuhugi.
Ma lihtsalt ei usu, et mul võiks midagi iialgi olnud viga olla, nii kui nii olen kõik välja mõelnud, nagu ka kõik tunded, nii õnne kui valu.
Ma ei usu, et ma võiksin midagi olla.

Autor: mindeihuvita, 27. juuli 2010. a. 23:17

Miski selles jutus on nii tuttav. Mul endal oli seda suhtlemishirmu ja tahtmatust seoses madala enesehinnanguga. Nagu sinagi, katsin et mind nähakse sellisena nagu ma enda arvates olin, koleda, väärtusetu ja teesklejana. Sest kui keegi ütles, et ma olen tore või kiitis midagi muud minu juures, siis ma ei uskunud, et ta kiitis mind, vaid kiideti seda rolli, mida ma püüdlikult täitsin. Et ma ise olen tegelt üks igavene jobu. Aga teesklen hästi, et olen tore vms. Ning siis oli koguaeg suhtlemisel kramp sees, et äkki nad näevad mu läbi, et ma teesklen ja siis ma olen lõplikult häbistatud. Ise ma suhtlemist algatasin aina vähem, sest arvasin, et minuga ei taheta tegelt koos olla, äärmisel juhul suheldakse ju vaid selle valeliku rolliga, milles ma esinesin. Ning teiste algatuste puhul olin ilmselt kah kauge ja tõrges, sest mingi osa minust halvustas ka sõpru, et nad on nii lollid ja ei näe mind läbi... või et nad tahavad suhelda minusuguse teesklejaga.
Mingi aeg hiljem, peale ülikooli, kui olin käinud psühholoogi juures ja ise ennast analüüsinud, töötanud oma enesehinnangu kallals, jõudsin seisu, kus ma leppisin iseendaga ja suutsin suhelda teistega iseendana. Ilma teeskluse tundeta. Ning minu imestuseks kiideti siis ikka, et olen tore jne.
Praegu on küll kahjuks muude asjaolude tõttu depressioon nii sügav, et ma olen lihtsalt apaatne, sest pole füüsilist ega emotsionaalset energiat suhtlemiseks. Aga ma loodan, et kui depressioonist jagu saan, siis taandub ka see enesehinnangu langus ning suhtlemishirm jälle ära.

Ära kaota lootust, et sa võiksid muutuda. Kõik inimesed muutuvad. Aga vähehaaval arenedes, mitte totaalselt uuenedes. Proovi mõelda endast mitte uue ja vana mina võtmes, vaid kui teistsuguse, areneva ja muutuva mina võtmes. Et sa tundud endale teistsugusena, aga sul on võimalusi muutuda ja areneda veelgi. teised peavad sinu muutusega kohanemiseks samuti muutuma pisut, ning me saame neile andeks anda, et nende muutumine ja kohanemine on samamoodi neile raske, nagu on meie muutumine raske meile endile.

Autor: kadakas, 28. juuli 2010. a. 13:33