Loe päevikut
Muutused, muutused
Päeviku lehekülg "Mis edasi saab?"
Autor: mindeihuvita 27. juuli 2010. a. 00:42
Ma ei tea miks ma siia isegi kirjutan, tegelt on ju kõik nüüd korras, või noh enam vähem. Ei tahakski oma mõtteid jagada samas.
Täna hakkasin jälle mõtlema, et milleks on maailmas olemas õnn, milleks kogu see maailm üldse.
Käisin täna paari "sõbraga" ujumas, oli ... tore, vist. Ma pole kunagi tundnud ennast "sõpradega" hästi või õnnelikult, aga usun, et peaks, vähemalt võiks. Ma naeran ja naeratan, aga tundub et see tuleb harjumusest seda teha, et nii peab, see on ju normaalne et nii tehakse. Ma ei tunne endas mingit rõõmu ega õnne, varem oli alati nii et kui ma kellegagi koos olin siis pärast oli parem kui lahku läksime, ma mõtlesin sõpradega koos olemist, siis ma tundsin nagu ei peaks enam teesklema, nagu poleks olnud sellest mingit kasu, ma ei tundnud rõõmu, ei teinud ka "sõpru" õnnelikuks, milleks see teesklus siis. Mul oli telefon alati hääletu peal, sest ma kartsin, et kui keegi kuuleb, et helistadakse siis ma pean ju vastu võtma, mitte et mul oleks oma valik. Tavaliselt ma ei võtnudki vastu, ma vist kartsin rääkida, pole ju millestki midagi rääkida. Sõnumeid ma võisin saata, see ei häirinud. Ma mõtlesin tihti välja tegevusi mida mul vaja teha, et mitte kellegagi kusagile minna või kohtuda, aga miks.
See kõik varem tähendas enne depressiooni, enam ma ei teagi kuidas asi on. Ma tunnen, et olen nii muutunud, igat pidi. Ma siiani pelgan natukene seda, aga mitte enam nii hullult.
Ema ütleb, et ma kardan inimesi, ja mulle tundnub et tal on õigus. Muidugi ta ei tea et ma ei taha kõnedele vastata ja nii edasi, aga ta näeb ju mind muidu.
Ma kardan vist, et mind nähakse sellisena nagu ma olen, mitte midagi väärt, ja kole ja nii edasi.
Ei tea palju ma muutunud ikka olen, eks näen kui kool hakkab. Olen mõelnud kas eirata pigem inimesi või vastupidi, ma ei suuda ju midagi tegelikult muuta. Ma võin tunduda endale uuena aga pole seda tegelikult, sama "vanahea" Mina.
Kommentaarid teistelt kasutajatelt