Loe päevikut

Kummaline on lugeda teiste päevikutest seda, mida ise pidevalt mõtlen.
Näha, kuidas me seame pidevalt kahtluse alla kõike, mis meis toimub. Iseenda väärtuslikkust, elu mõttekust tervikuna, teiste ausust ja siirust. Ja isegi seda, mida me ise tunneme. Et olles depressioonis, arvan sageli, et ma kujutan seda ette, liialdan, teesklen. Et tegelt on kõik normaalne, lihsatl ma ise olen selline tolvan, kes ennast "eriliseks" üritab teha oma depressioonijutuga.

samal ajal ma tean, et depressioon on kõverpeegel, mis moonutab kogu mu maailmanägemust. AGa no mis see õige maailmanägemus siis on???

Ma tahaks ennast üles leida, saada aru, kes ma olen, mida ma tahan, mis teeb mu õnnelikuks. Tahan näha maailma ilma deressiooni moonutusteta. Aga see võtab aega, pikaltpikalt. Miinimum aasta, ütles arst.

Nojah, arst tõstis lisaks ka mu ravimiannust ja suunas psühhoteraapiasse. Ehkki ma ise arvasin, et lähen lolli mängima, hindas psühhiaater mu depressiooni raske ja mõõduka piiri peale.