Ohumärgid

Depressiooni sümptomid võivad inimeseti varieeruda ning sõltuda vanusest, soost ja isiksuseomadustest. Võrreldes meestega nutavad naised tihedamini ja kalduvad oma tunnetest rohkem rääkima kui mehed. Mehed hoiavad asju enda sees ja neid võivad tabada äkilised ärritus- ning agressiivsuspursked.

Depressiooni käes kannatav inimene proovib sageli oma seisundit pereliikmete ja sõprade eest varjata, et neile mitte koormaks olla. Samuti võib inimene pidada oma seisundit saladuses sellepärast, et ta ei taha depressiooni olemasolu tunnistada.

Kuigi inimene võib proovida teda ümbritsevaid inimesi ninapidi vedada, uskudes, et midagi ei ole teisiti, võiksite olla teadlik muutustest, mis võivad viidata depressioonile:

• loidus;
• suurem kalduvus mõtiskleda asjade üle;
• endassetõmbumine;
• järsk initsiatiivipuudus;
• uneprobleemidega seotud kaebused;
• entusiasmi puudumine igapäevaste majapidamistööde tegemisel;
• suurem väsimus ja energiapuudus;
• kalduvus küsida endalt pidevalt: „Mis on selle kõige mõte?”;
• ärevus (kõige sagedasem ärevushäire põhjus on depressioon);
• alanenud enesehinnang ja -kindlus.

Kui inimene loobub järk-järgult oma tavapärasest seltskondlikust ja vaba aja tegevusest, kaotab huvi millegi vastu, millest on aastaid rõõmu tundnud, või muutub sõprade ja pereliikmete vastu ükskõikseks, tuleks teil kahtlustada depressiooni.

Küsige ettevaatlikult

Kui teil on tunne, et inimesel võib olla depressioon, küsige ettevaatlikult: „Kas sa tunned end masendununa?” või „Kas sul on halbu mõtteid?” Sageli saate ausa vastuse. Sel viisil saate juhtida vestluse soovitud suunas depressiooni teemale. Te saate taktitundeliselt haigusest rääkida ja nõu anda.

Kahtlemata ei ole inimesel endal energiat selle teemaga lagedale tulla. Kui te saate aidata tal algust teha, siis loodetavasti tunnistab ta depressiooni sügavust ja vajadust alustada ravi.

Süü- ja häbitunne

Süü- ja häbitunne käivad depressiooniga käsikäes. Depressioonihaige kaldub kõike iseenda süüks panema. Süütunne ongi depressiooni peamine sümptom.

Inimene pöörab oma peas kõik ümber, et leida tõendeid iseenda suutmatuse, isekuse ja ligimesearmastuse puudumise kohta. Sageli võtab inimene oma pereliikmete ja sõpraderingi mured enda kanda ning on nii iseenda kui ka teiste pärast kurb. Seejärel peab ta end kõikide kannatuste põhjuseks.

Süütunne kannustab sageli mõtteid, mis on seotud enesetapuga.