Südamehaigus ja depressioon

Iseenesestmõistetavalt on inimene väga šokeeritud, kui teda tabab raske haigus. See kehtib ka siis, kui haigeks jääb selline elutähtis ja keskne organ nagu süda. On üsna tavapärane pidada sellist olukorda tõeliseks kriisiks.

Ometi on kriis seisund, mis möödub suhteliselt kiiresti ja mille järel me õpime uue olukorraga kohanema. Suurem osa inimestest on selleks piisavalt tugevad, mõned tunnevad isegi, et kriisi kaudu saavad nad targemaks ja elukogenumaks.

Kuid mis juhtub siis, kui kriis mitte ei möödu, vaid aina süveneb ja süveneb ning muutub lõpuks depressiooniks? Siis ei tee see kriis mitte targemaks ja elukogenumaks, vaid tõmbab teid negatiivsete mõtete spiraali, mis juhib teid kroonilise depressiooni seisundisse ja pärsib nii jõudu kui ka tahet.

Südamehaigusi põdevatel patsientidel esineb sageli depressioon

Kinnitust on leidnud seisukoht, et patsiendid haigestuvad depressiooni seoses kehalise haigusega. Depressioon on südamehaigusi põdevate patsientide seas väga sagedane ja seda peetakse seetõttu normaalseks reaktsiooniks.

Uuringud näitavad, et umbes 20%l südame isheemiatõve tõttu hospitaliseeritud patsiendist tekib raske depressioon ja kuni 30% põeb pärast haiglaravi kerget depressiooni. Sarnane näitaja on südame isheemiatõbe (haigus, mida iseloomustab südamelihase hapnikuvaegus) põdevatel ambulatoorsetel patsientidel. Uuringuandmete kohaselt jääb selles patsiendirühmas depressioon sageli ravimata ja diagnoosimata, s.t seda ei tuvastata.

Viimase 10–15 aasta jooksul on depressiooni ja südame isheemiatõve ühendavate uuringute tulemuste hulk märgatavalt suurenenud. On leitud, et depressioon on nii südame isheemiatõbe tekitav kui ka selle kulgu mõjutav riskitegur. Südamehaigusi põdevatel depressiooniga patsientidel on kõrgem suremuse määr kui depressiooni mittepõdevatel südamehaigetel. Seepärast on depressioon haigus, mida tuleb südamehaigusega patsientide puhul alati ravida.

Depressioon suurendab suremuse määra

Viimase 10 aasta uuringud näitavad, et südame isheemiatõvega patsientidel suurendab depressioon suremuse määra 3–4 korda. Seepärast surevad depressioonis südamehaiged 3–4 korda tihedamini kui patsiendid, kellel ei esine kuue kuu jooksul pärast südamehaiguse diagnoosimist mingeid depressiooni märke.

See näitaja ei hõlma ainult rasket, vaid ka kerget depressiooni põdevaid südamehaigeid. Uuring on näidanud, et depressioon avaldab südame isheemiatõvele sama suurt mõju nagu teised negatiivsed tegurid: suitsetamine, kõrge vererõhk, skleroosiaste ja südame võime tõhusalt verd pumbata.

Teised uuringud näitavad samasugust depressiooni negatiivset mõju pärast ajutromboosi. Uuringutest on selgunud, et isegi vähene psühholoogiline nõrkus ja haavatavus – ilma depressiooni põdemata – võib soodustada südame isheemiatõve ja ajutromboosi teket.

Seos ei ole täielikult selge

Depressiooni ja südame isheemiatõve vahelist bioloogilist seost ei ole veel suudetud täielikult selgitada, kuid uuringuandmed viitavad võimalikele bioloogilistele mehhanismidele. Depressioon ja südame isheemiatõbi võivad koos välja areneda sageli järgmiste kesksete tegurite tõttu:

• suurenenud aktiivsus sümpaatilises närvisüsteemis,
• vähenenud muutlikkus südame võimes varieerida südamelöökide kiirust ja tugevust,
• trombotsüütide aktiveerumine, nii et nad võivad palju kergemini trombe moodustada.

Depressiooni seost südame isheemiatõve järgse surmaga püütakse selgitada peamiselt hüpoteesiga, et depressioon elavdab trombotsüütide tegevust. Depressioon suurendab südame isheemiatõve järgse surma riski ilmselt selle pinge tõttu, mis tabab organismi stressiolukorras. Südamehaiguse ja depressiooni üheaegne põdemine on üks stressirikkamaid olukordi, millesse inimene võib sattuda. Kui me mõtleme mõjule, mida stress avaldab juba terve inimese organismile, võime väga hästi ette kujutada, miks on haige südamega patsiendi jaoks ohtlik depressioonist tingitud stressi põdeda.

Stressi mõju

Inimese stressreaktsioon – s.t meie toimimine närvesöövates olukordades – oli algselt kohandatud eluks maailmas, mis ei sarnane karvavõrdki tänapäeva omale. Elasime keskkonnas, kus kiire ja hea füüsiline reageerimisvõime oli elulise tähtsusega. See tagas ka jahipidamisel edu.

Nüüd, tuhandeid aastaid hiljem tekib inimesel stressiolukorras sama reaktsioon:

• et me suudaksime kiiresti reageerida, suureneb adrenaliini tootmine;
• et meil oleks rohkem jõudu, kasvab veres vabade rasvhapete hulk;
• vererõhk tõuseb;
• et me oleksime võimelised füüsiliselt tegutsema, lööb süda kiiremini ja maksimaalse jõuga;
• vere trombotsüüdid aktiveeruvad ja valmistuvad võimalikke kahjusid parandama.

Siiski on tänapäeval suur probleem see, et me ei käi jahil ega pea enda elu eest võitlema. Tõenäoliselt lamame me haiglas voodis või vedeleme kodus ja ootame paranemist. Seepärast on organismi reaktsioon täiesti sobimatu. See on tõenäoliselt põhjus, miks depressioon ja sellest tingitud kõrgem stressitase põhjustavad südamehaigusega patsiendile selliseid negatiivseid tagajärgi.

Teadmised on olulised

Depressioon on väga ebameeldiv ja kurbade tagajärgedega haigus nii patsiendi kui ka tema pereliikmete jaoks. Lisaks suurendab depressioon ka tervishoiuteenuse maksumust ja mõjutab patsiendi võimet järgida arsti juhiseid nii ravimi võtmise kui ka soovitatud elumuutuste kohta. Viimased hõlmavad näiteks uusi toitumisharjumusi, suitsetamisest loobumist ja füüsilist koormust. Seepärast ei puuduta depressioon ainult psühhiaatreid.

Südamehaigusi põdevatel patsientidel on kõik depressiooni ja ärevushäire tagajärjed üsna tõsised. Seda teadmist on oluline edasi anda ka teistele tervishoiuteenust osutavatele osapooltele, kes saavad tuvastada psühholoogilisi tüsistusi ja tegeleda nende ravimisega. Esmajoones on sellisteks osapoolteks südamearstid, kes näevad niisuguseid patsiente kõige enam.