Psühhootilised sümptomid
Kui te põete rasket depressiooni, võivad teil esineda psühhootilised sümptomid. Psühhootilise depressiooniga kaasnevad ka negatiivsed mõtted. Teie ideed muutuvad ebareaalseks ja teistele raskesti mõistetavaks, sest ei peegelda tegelikkust. Teil võib tekkida mõte, et olete süüdi rasketes õnnetustes ja katastroofides. Samuti võite olla veendunud, et olete halb inimene. Usute, et olete ära teeninud surma või tõsise karistuse, sest tunnete end nii paheliselt.
Teie söögiisu ja janu võivad väheneda viimase piirini. Üksikjuhtudel võite söömise ja joomise üldse lõpetada. Selline seisund võib kiiresti eluohtlikuks muutuda ja seepärast tuleb teid võimalikult kiiresti psühhiaatriakliinikusse hospitaliseerida.
Te võite muutuda ohtlikuks
Kui teil on psühhootiline depressioon, on teil tegelikkusest ebareaalne ettekujutus. Te ei ole võimeline täielikult iseenda eest hoolt kandma ja selle tõttu võib tekkida ohtlikke olukordi. Psühhootilise depressiooni puhul tuleb teid alati hospitaliseerida, et oleksite kaitstud ja saaksite ravi. Kui olukord muutub väga tõsiseks või kardetavaks, tuleb alati kutsuda arst, kes korraldab hospitaliseerimise. Vajaduse korral paigutatakse teid haiglasse tahtevastaselt.
Paranoia
Psühhootilise depressiooni puhul võite muutuda paranoiliseks ja tunda, et teid kiusatakse taga. Te võite olla veendunud, et ringi liiguvad teatud inimesed või salaorganisatsioonid, kelle eesmärk on teile haiget teha või teid karistada. Te peate ennast süütuks ohvriks. Sageli põhjustavad teie depressiivsed mõtted arusaama, et olete tagakiusamise ja karistuse ära teeninud.
Hallutsinatsioonid
Psühhootilise depressiooni puhul võivad teil tekkida ka hallutsinatsioonid. Te võite kuulda halvustava tooniga hääli, mis räägivad teile, et teid peab karistama. Samuti võivad hääled innustada teid iseennast karistama – näiteks sooritama enesetappu. Raske depressiooni puhul võivad teil olla reaalsed enesetapumõtted ka ilma hallutsinatsioonideta. Seetõttu on raske depressioon väga tõsine haigus, mis nõuab hospitaliseerimist psühhiaatriakliinikusse.
Näide
Ühel sügisel hospitaliseeriti psühhiaatriakliinikusse raske depressiooni diagnoosiga vanemapoolne mees. Ta oli ärev ja rahutu ning tal esinesid psühhootilised sümptomid. Rahutuse tõttu ei olnud ta võimeline isegi istuma. Ta kõneles üsna seosetult ja katkestas oma juttu pidevalt, et ohata ja ennast kritiseerida. Ta rääkis:
„Suvekuudel veedame suurema osa ajast oma aiamaal. Kasvatame seal endale köögivilju. Meil on väike maja ja kuur. Valmistame süüa väikesel gaasiballooniga gaasipliidil. Kevadeti valmistume me harilikult suveks. Seepärast koristasin ka seekord kuuri nagu tavaliselt.
Leidsin sealt gaasiballooni. Sinna oli veel veidi gaasi sisse jäänud. Leidsin, et seda on ohtlik kuuris hoida. Seepärast võtsin kruvikeeraja ja surusin ventiilile. Tänu sellele tuli gaas välja. Seejärel panin gaasiballooni tagasi. Tahtsin selle hiljem uue vastu vahetada.
Suvi oli kuum ja kuiv. Oli kastmiskeeld, kuid me kastsime salaja ikka. Sellest hoolimata kuivas muld ära ja maapind hakkas pragunema. Porrulauk ja kogu muu köögivili närbus. Ma tean, et mina põhjustasin selle põua, sest ma lasin selle gaasi välja. Mina hävitasin osoonikihi.
Mitte ainult minu köögiviljad, vaid kogu Eesti põllusaak hävines. Mind tuleb süüdistada ka maailma põua- ja näljakatastroofides. Ühel päeval nägin saadet, kus räägiti Aafrikas valitsevast näljast. Lapsed olid suremas. See on minu süü ja ma tunnen, et mul ei ole enam õigust elada.”
Õnneks lasi selle mehe naine oma abikaasa kiiresti haiglasse paigutada, et ravi alustada. Mees sai täieliku ravikuuri ning taastus kiiresti.