Kliiniline depressioon

Oluline on vahet teha kurvastamisel, leinamisel ja depressiooni põdemisel - need on erinevad asjad. Igaüks on mingil põhjusel kurbust tundnud. Tavaliselt tundub teie elu siis nukker, sellega kaasnevad ülesanded ületamatud ja tulevik lootusetu. On täiesti loomulik, et te tunnete kurvastust või nukrust, kui teid tabab ebaõnn ja kaotus – näiteks õnnetu armastus, töökohast ilmajäämine või lähedase inimese surm.

Kuid isegi „loomulikul viisil” kurvastades ei jää teie elu täielikult seisma. Te olete võimeline edasi tegutsema, isegi kui te ei tee seda südamega. Samuti oskate endiselt rõõmustada, kui juhtub midagi head.

Seepärast ei ole loomulik kurvastamine haigus. Kurbus ja halb tuju lähevad mööda. Isegi sügav lein avaldab teile aja jooksul järjest vähem mõju, kuigi täielikult ei parane te leinavalust arvatavasti mitte kunagi. Igal juhul saate te teha midagi iseenda aitamiseks, samuti toetavad teid teie perekonnaliikmed ja sõbrad. Enesetunde parandamiseks tuleb teil olla teistega koos ja rääkida neile oma probleemidest.

Depressioon

Meeleolu on püsiv emotsioon, mida isikud subjektiivselt kogevad ning avaldavad ja mis on  täheldatav ka teiste poolt; näiteks rõõm, kurvameelsus, viha jne.

Depressioon, mida tuntakse ka kliinilise depressiooni nime all, on tõsine haigus, kus masendustunne muutub krooniliseks ja hakkab mõjutama kogu teie elu. Depressiooni põdedes ei suuda te enam oma meeleolu või tundeid kontrollida. Kui te olete enam-vähem kogu aeg – päevast päeva, nädalast nädalasse ja kuust kuusse – peaaegu iga asja pärast rusutud, siis olete te haigestunud depressiooni. Selline rõhutustunne mõjutab:

• tundeid,
• mõtteid,
• käitumist,
• keha talitlemist.

Kõige tõsisematel juhtudel võib depressioon olla eluohtlik, sest teie elu võib täielikult seisma jääda, te kaotate söögiisu ega tunne janu. Samuti võite tunda end nii halvasti, et teil tekivad enesetapumõtted.

Depressiooni tüsistused on suitsiid ja ka muu vägivaldne käitumine ja perekonna-, sotsiaalsed ja tööga seotud raskused (sh töötus, tulemuslikkuse alanemine). Depressioon võib muutuda korduvaks või püsivaks (krooniline), mis omakorda võib põhjustada distressi (ebamugavustunnet) lähedastel inimestel (lapsed, abikaasa ja teised olulised isikud). On näidatud, et depressioon on üks olulisi tegureid, mis ebasoodsalt mõjutab paljude kehaliste haiguste kulgu, näiteks depressioon infarktijärgses perioodis.

Seetõttu peavad depressiooni põdevad inimesed saama ravi. Kui teised inimesed on sealjuures toeks, võivad nad päästa depressioonihaige elu. Ja kui arvate, et põete ise depressiooni, saate arsti juurde minnes ja ravi alustades tegelikult päästa enda elu.

Depressioonitüübid

Depressioonitüüpe eristatakse järgnevalt:

• üksik depressiivne episood,
• korduv depressioon,
• krooniline depressioon,
• bipolaarne meeleoluhäire (maniakaal-depressiivne haigus).

Depressiooni kordumise risk pärast esimest episoodi on 50% - 85% ja seda valdavalt esimese 2-3 aasta vältel. Kõrgem risk haigestuda depressiooni on düstüümia (krooniline kurvameelsus), püsivate ärevushäirete ja ka paljude teiste psüühikahäirete ja kaasuvate kehaliste haiguste korral.

Korduv depressioon tähendab, et haigus võib teatud heaolutundeperioodi järel tagasi tulla. Mõnikord võib üks depressioon järgneda vahetult teisele ilma heaolutundeperioodi tekkimiseta. Seisund depressiooni episoodide vahel: enamasti taastub haiguseelne funktsioonitase, 20%-35% jäävad püsima residuaal- (ehk jääk-) sümptomid ja sotsiaalse funktsiooni või töövõime langus.

Kui teie sümptomid vastavad episoodide vahel depressioonile, siis võib seisundit hinnata nn kroonilise depressioonina. Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsiooni (RHK-10) järgi käsitletakse kroonilist depressiooni korduva depressioonina.

Kui püsima jäävad üksikud depressiooni sümptomid, siis on tegemist osalise depressiooni remissiooniga (haigusnähtude leevendumine).
Bipolaarse meeleoluhäire puhul vahelduvad nii depressiooni kui ka mania episoodid. Te kaldute ühest äärmusest teise. Sellest tuleneb ka selle haiguse nimi (bipolaarne ehk kahe pooluse vahel). Tavalist depressiooni võiks selle analoogia järgi kutsuda unipolaarseks, s.t sellel on ainult üks poolus.